Rasvarehvidega jalgrattad võimaldavad teil läbi lume künda

BRECKENRIDGE, Colo – see näeb välja nagu jalgrataste Humvee.Tugeval kaherattalisel sõidukil on lai esihark, hüdraulilised ketaspidurid ja laiad, nööpnöörilised rehvid, mis suudavad SEAL Team Sixi ägedusega rajal hakkama saada.See kaalub kopsakad 30 naela ja on värvitud vargsi mustaks.Minu missioon on pedaalida seda lumist rada Colorado tagamaal Breckenridge'i lähedal.

"Neid kutsutakse paksudeks jalgratasteks," selgitab Sydney Fox, kes oma poiss-sõbra Nick Truittiga omab Breck Bike Guides'i."Need on Colorados üsna uued, kuid Kesk-Läänes ja Alaskal on need olnud juba aastaid.Suured rehvid lasevad lumel hõljuda.”

Rasvarattasõit sai alguse umbes veerand sajandit tagasi kahes geograafiliselt erinevas piirkonnas: Alaskas ja New Mexicos.Laiad rehvid võimaldasid sõita talverajal põhja poole ning kõrbe luite ja arroyo sõitmist lõunasse.Sellest ajast peale on kõvad seiklejad neid kasutanud, et pedaalida üle Sahara ja läbida Antarktika lõunapoolusele.Fox lubab, et minu sõit on palju vähem heidutav.

Suundume mööda tänavat ja keerame üles French Gulch Roadiga.Kõnniteel pedaalides ilmnevad kohe kaks fat-bike’i sõidu huvitavat omadust.

Esiteks on juhtimine.Kuna teega puutub kokku nii palju kummi, tundub pööramine loid.See on samaväärne jalgrattasõiduga, mis üritab manööverdada mu vanaisa vana Chrysleri maajahti.

Fox kinnitab mulle, et lumel läheb paremaks.

„Pöörates ei tunne, et rehv imeb maad.Lumel on see pigem tüüpiline maastikuratas.

Siis on vibratsioon.Sillutist tabav 5-tolline nuppude laiguke paneb rehvid kolisema ja jalgratta iste vibreerima.Mul on tunne, nagu sõidaksin Magic Fingersi kaherattalise versiooniga.

Erinevalt suvistest maastikuratastest puuduvad meie paksudel jalgratastel eesmised käiguvahetajad.Vahetuvad ainult tagumised käigud.Õnneks on mu ratas, mille ees on pisike ketirõngas ja taga 10-käiguline ketiratas, piisavalt madalale, et mul pole probleeme sõidutee ülesmägedes pedaalimisega.

Mõne minuti kaugusel linnast keerame parklasse, kus pole autosid.

"Meil on Breckis vedanud," ütleb Fox.„Meil on radu, mis ulatuvad mäeküljest üles, ja meil on neid tohutult palju.Võime sõita ühel rajal üles ja ühel rajal tagasi ning olla kunagi samal rajal.

Õnneks pole nädal aega lund sadanud ja raja pind on kenasti täis.Puuder võib olla hea suusatamiseks, kuid lööge rattaga lahti, sügav lumi ja edasiliikumine võib järsult seiskuda, pea kohal lenkstangi.

"Veenduge, et pöörleksite sujuvalt ja järjepidevalt," ütleb Fox."Püüdke pedaalidel olla võimalikult kerge.Kui teie tagarehv pöörleb välja või jääte roopasse kinni, astuge maha ja kõndige üles või leidke mõni tasane koht, et uuesti sõita.Mõnikord sõidate külili ja mõlemad rehvid vajuvad lihtsalt ära.See on selle lõbu."

Pedaalime edasi suurde valgesse.Nüüd kõnniteest vabana tundub see nagu suvise mägirattasõidu jäine versioon, kuid ilma kivideta.Suurim probleem, millega kokku puutun, on see, et kui ma pedaalin ülesmäge madalaima käiguga madalaima käiguga, liigun vaevu piisavalt kiiresti, et tasakaalu hoida.

Pöörded rajal on hästi märgistatud ja peagi siseneme metsa.Jätkame üle mäe ja Dale'i, peatudes lõpuks Reiling Gold Dredge'i jäänuste lähedal, mis on piirkonna mineraaliderikkast minevikust pärit puidust reliikvia.

Fox selgitab, et paljud rattarajad järgivad piirkonna kaevandamise õitseajal kaevatud kaevikuid.

Pöörame ringi ja pedaalime tagasi parklasse.Siin on praegu pargitud mõned autod, teised paksud jalgratturid valmistuvad väljasõiduks.Pöörame tagasi suurele teele ja kõnniteel vastu kõnniteele sumisevate nööpmetega rehvidega kihutame linna tagasi.Magic Fingers ei tundnud end kunagi nii hästi.

Rollerid ja elektrilised tõukerattad